Dressuur peaks olema dobermanile kohustuslik, aga see ei tohiks muutuda kõrgete punktide ja tiitlite tagaajamiseks. Olla koos oma peremehega, teha temaga igasugust koostööd on dobermanil loomuomane vajadus ja tema elu eesmärk, mida ta iga hinna eest saavutada püüab. On hästi teada, et doberman ei sobi igaühele. Seetõttu ei ole mõistlik võtta dobermani kutsikat inimesel, kes ei ole orienteeritud aktiivsele füusilisele tegevusele, kes on väga hõivatud ning kellel ei ole aega ega tahtmist koeraga tegeleda. Halvimal juhul võib peremehe elu muutuda košmaariks, mis koera jaoks tavaliselt lõppeb traagiliselt.
Kuulekuskoolituses me käisime väga kogenud koolitaja Linda Kääri juures. Praegu liffime koolitust koos Aivo Oblikas.
Tahaksin tänu avaldada kõigile, kes mind on aidanud dressuurides ja on kaasa elanud meie edule ja lohutanud ebaedu puhul: Reet Kaus, Linda Käär, Aivo Oblikas, Sirje Lapimaa, G.O’Shea ja kõikidele minu perekonnaliikmetele arusaamise ja kannatlikkuse eest.
Näitustel juniori klassis tuli edu suhteliselt lihtsalt, aga avaklassis oli vaja ikka kõvasti pingutada. Konkurents oli väga suur. Kuna Hugo elab aastaringselt õues, tuleb teda ka toita vastavalt. See on aga saanud näitustel probleemiks. Enamgi veel, kuna meil ole teist händlerit, tuli selgeks õppida nn free stand, mis ei ole aga efektiivseim viis dobermani esitamiseks näitusel. Õppisime me koos Hugoga tuntud Iirimaa koolitaja G.O’Shea juures (ühel tema külaskäikudest Eestisse). Viis päeva rasket tööd, iga kord 4 tundi andis meile palju kasulikku, saime palju teada händlerile esitatavatest nõuetest ja händleri tööst üldse. On täiesti selge, et kaasaegses Dog Show maailmas kõrge koha saavutamiseks võimalikult väikese aja- ja rahakuluga, on professionaalse händleri kasutamine vajalik. Esitades koera näituseringis ise, tuleb endale aru anda reaalsetest saavutuse piirist, et mitte Dog Show ringi muuta endale ja aka koerale stressiallikaks, vaid nautida kogu võistlust ja muuta see Fun’iks.
Tamerlani perenimi on Hugo.
